Väike Powerpuff.

Charlotte Jonesi, viimase aja briti näitekirjanduse ühe menukama uustulnuka kirjutatud vaimukas lugu murtud tõotustest, purunenud unistustest ja mesilaste pidamise rõõmudest.

Autor Charlotte Jones
Tõlkijad Kirke Kangro, Maarja Kangro
Lavastaja Ain Mäeots
Kunstnik Liina Unt

Osatäitjad: Ott Sepp, Merle Jääger, Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Karin Tammaru (Pärnu Endla)

35-aastane uje ja kinnise iseloomuga Cambridge’i astrofüüsik Felix Humble pöördub pärast isa surma tagasi lapsepõlvekoju võimuka ema juurde. Felix, kes on oma ametitöös üritanud jälile jõuda universumi saladustele, hakkab nende saladuste olemust üha paremini mõistma oma peresuhete kaudu.

Esietendus 13. septembril 2003 Vanemuise väikeses majas.

Hämmastav, kuidas võib ühte lavastust niiii mitu korda vaadata ja ikka mitte ära tüdineda. Ma lausa hakkan seda iga korraga aina rohkem armastama. Igal etendusel õnnestub mul ikka samamoodi sellesse kõigesse sisse elada… naerda, nutta ja täie hingega nautida. Tõesti hämmastav. Aga võimalik see on, sest Vanemuise “Mesimehega” on mul täpselt nii. Ma ausalt öeldes ei teagi, mitu korda seda nüüd täpselt näinud olen, aga võin öelda, et palju! Üle kolme kindlasti.

Seekord nägin siis Felixi rollis Ott Seppa. Ei saa salata, et läksin etendusele eelarvamusega. Kuna sama rolli oli enne täitnud Jan Uuspõld, keda ma selles osas eriti imetlesin, siis arvasin, et Ott Sepp tema asenduseks mitte kuidagi ei sobi. Algul tunduski kõik väga võõras ja Ott mulle ei meeldinud, kuid kui esimesest võõrastusest üle sain ja ära harjusin, hakkas täitsa meeldima. Jani taset ta minu silmis muidugi ei saavutanud, aga hästi tegi sellegipoolest. Ma ei ole Otti kunagi nii tõsises rollis näinud, selles mõttes oli ka positiivne.. sain meest uuest küljest näha. ;) Aga kui neid omavahel natuke võrrelda, siis mulle tundub, et Jani Felix mõjus veidi tasakaalukama ja rahulikumana ning oli justkui usutavam ja läbimõeldum. Oti puhul jäi kohati selline juhuslikkuse mulje ja Felix tundus vahepeal liiga närviline minu jaoks. Aga kas ta mitte ei pidanud üsna äkki Jani asendajaks hakkama?  Sel juhul polnud ka sama palju aega rolliga tegeleda.

Aivar Tommingas ja Merle Jääger särasid oma endises hiilguses. No on andekad näitlejad, ma ei suuda ära imestada! Merca Mercy roll on lihtsalt võrratu.. oma siiruses suudab ta publikut panna nii naerma kui endale kaasa tundma. Ning Aivari James OMA siiruses mõjub eriti hea ja armsana. Ma arvan, et see ongi see, mis mind alati nutma ajab lõpuks. James tegutseb terve lavastuse vältel tagaplaanil, kuid kui ta esimest korda lavale ilmub, jääb see rahu ja headus temast sinna järele etenduse lõpuni. Tema kohalolekut on kogu aeg tunda ja juba paari repliigiga suudab ta hinge minna. Ja kui tegevus jõuab stseenini, kus Flora loeb Jamesile saadetud kirja, ei õnnestu mul pisaraid tagasi hoida.

Mida täna veel avastasin, on see, et Külliki Saldre Flora roll mulle tegelikult ka väga meeldib. Ma algul ei pannud teda eriti tähele, aga täna jälgisin rohkem ja ta mõjub väga tõepäraselt. Külliki on hästi Flora isiksust tabanud ja erinevad nüansid välja toonud. Ainuke, kes mind täiesti külmaks jätab, on Hannes.. aga võib-olla on asi puhtalt tegelase ebasümpaatsuses (siiski, minu arust langevad tal paljud rollid samasse auku).

Raudpolt kindel (Talis!!) on igatahes see, et kes “Mesimeest” veel näinud pole, peab seda kindlasti tegema, niikaua kui veel võimalust on. Kui ühte lavastust hoitakse mängukavas juba viiendat aastat, siis tähendab see ka kindlasti midagi. Tegemist on TÕELISELT väärt tükiga! Aitäh, Vanemuine!